Huumorilehest Urvaste kirikuõpetajast

Ulak august 1909
„Meie kodumaa“ nr. 72 nalja-lisa

Urvaste suurvaim-kannataja
Vaimus kuulen neid valu-karjatusi,
Neid ahastavaid hääli ja hädaldamisi,
Mis Tartust siis kaugele kaikuvad,
Kui sinodile pastorid tulevad.

Kelle südant see kui kivi ei rõhuks, ei suruks,
Kel meel ei lööks kurvaks, nii väga kurvaks,
Kes aru ei saaks, kui kurblooline see:
Karjast rääkides nutma peab karjane?!

Valu hingest kui noaga lõikab läbi, -
See ussitand elust, oh kari, on häbi:
See patu-register on võimata pikk,
On veel pikem kui lõpmata igavik!

Siin ma valjastan ainult ühte paiset –
Aruannetes ametlistes näidatud teised –
Ja nimelt et karja sees mitmel pool
Võimust võtmas variseerlise vagaduse vool.

Et see tõsi on, seda võib Urvastes näha.
Rahvas raske patuga saanud seal maha;
Sest mõtle, mis nõuab see meeletu:
Stein pastoriametist lahkugu!

Stein on alati põlanud silmakirjust
Ja kartmata pidanud ameti-orjust
Enda vaadete kohaselt – aga ta palk:
Kaebtuskirja saab Võrumaa praost von Falk.

Steini süüdistaks kõige pealt sellepärast,
Et ei hoolita jumalateenistuse korrast:
Kord laulates „Meie-Isasi“
Terve tosina loeb,*) kord ei ühtegi;

Laualkaijatel enne karikat annab
Ja pärast veel leiba ümber kannab;
Ja seegi süüks temale arvatud kha,
et kord pihti korral ei küsinud „jah“!

Äge puna käib kuumalt üle palge –
Või nõnda, niiviisi! No kuulge nüüd, kuulge!
Oo kahtlust, oo pehtinud pühadust,
Variseerlikku valevagadust!

Oo vennaste-koguduste vaimu, mis heitub,
Kui Steini sarnane suurvaim leidub,
kes ei kumarda kinnitud korra ees
Maani põrmusse pühas aukartuses;

Kes kui lammas ametlist rada ei talla,
Vaid vaatab eeskirjade peal ülevalt alla;
Kel oma vaated ja arvamised
Ja kes vabalt käib om aise-teed!

Teiseks süüpunktiks: heita liig teravat nalja
Kantslil sündimata sõnu suust ajada välja:
„Au jumalal korviks olgu nüüd …“
„Annaks Jumal, et vaenlased võidaksid ...“

„Vaimulapsed on läbi ja läbi kurjad,
Kuid ilmalapsed on headuse orjad …“
„Vaim sureb, kuid ihu jääb igavest …“
Saab ehk villand juba neist näitustest!

Stein seega on teeninud aina tänu,
Et ta jumalakojas teeb sarnast mõnu,
Ja see nali ei olegi sündimata –
See on lihtsalt licentia poetica.

Aga Urvaste mehed, need tõstavad kära:
Stein kirja põhjalt on langenud ära,
Ta jumalasõnast ööd-päeva ei tea,
Tähest küünte ja hammastega kinni ei pea!

Vaatke, Urvaste mehed, ei see sugugi sünni,
Et Stein oma hiilgava naljaanni
Vaka alla peaks panema varjule –
Sellest poleks ju kasu teil vähematki.

Sest ajage vagaduses vastu, mis aate, -
Aga Steini nalja, kui kuulda saate,
Meel mitmelgi teise seast lõbusaks läeb
Ning nii mõnigi huuli naerule seab.

Ta ei taha enda ametikohuseid täita,
Surnuid matta ega haigete juurde sõita –
Siin liigub jalg liiga libedal teel,
Võib viimaks ehk kuidagi väärata veel!

Ainult ühte ma ütlen: siin igamees vabaks –
Et mõistmata nurisejaid nuhtlus ei tabaks!
Las igaüks ainult nõnda siin teeb,
Et ta südametunnistus rahule jääb!

Aga lõpuks, no Issand Jeesuke hoia! –
Kuis ta teisiti teiega ümber võib käia,
Kui teil kõigil on veres see haiglane püüd:
Temast otsida ikka ja alati süüd?!

Ta on vaimline suurus, hiilgav kui päike –
Kuid teie ees ta nii armetu, väike –
Kas see närvisi ei näri, südant ei söö,
Kas see hingele kibedaid haavu ei löö?!

Ning nüüd veel see neetud kaebtuse-kiri! –
Oo, vagaduse vaimus märatsev kari,
Vasri võid sa vist sellega uhkustada,
et suurvaimu oled saatnud sa hulkuma!

Aga Stein, sinu nimi jääb suureks, jääb suureks!
Oo põlatud suurvaim, saa Jesse-juureks,
Millest tärkab meil ammu oodatud taim –
Tähe surve alt pääsenud – vaba vaim!

Madis Mürk