Enno Tammer käis praktikandina Irma Teosest lugu tegemas

7.juuli 1979
KUUS HETKE

PROLOOGI ASEMEL
Mida tunneb üks linnalapsest ajakirjandustudeng, kes maaluhvti ainult kaugelt nuusutanud, kuid praktika ülesanne näeb ette rajooni suurima majandi peazootehniku portree kirjutamist? Tunneb, et süda taob tavalisest kiiremini, et jalad ei taha sõna kuulata. Kuldre kolhoosi remonditöökojas portreteeritavat telefoni teel otsides tunneb ta veel, et küll oleks hea, kui portreteeritav oleks ära sõitnud, siis jääks veel paar päeva aega julgust koguda. Ei olnud ära sõitnud.
Raske südamega (kõik läheb niikuinii untsu!) avad peazootehniku ukse ja… Kui nägin Irma Teost tõusmas suure paberikuhila tagant ja mulle lahkelt terekätt sirutamas, läks kohe poole kergemaks – jalad ei võbisenud, südagi leidis õige takti. Pärast minu kohmakavõitu algust, et kas teil oleks aega, naeratas Irma Teos sõbralik-siiralt ning ütles: „On kuu lõpp ja palju pabereid kogunenud täitmiseks. Aga kui vaja… Ärge mind ainult üle kiitke.

MILLEKS ON LAPSEPÕLV?
Vanaisa paneb oma nelja-aastase tütretütre hobuse selga. Hobune pole harjunud nii kerge kandamiga. Kuid ohje hoidev vanaisa on mõlemale toeks. Nii sai alguse armastus loomade, hobuste vastu. Pole imestada, et tüdrukuke igal vabal minutil püüdis hobuste man joosta. Romantika – ütlete. Ka seda. Kuid armastusega kaasneb alati ka mure. Mure loomade saatuse pärast tugevdas maatüdruku juuri, mis sidusid teda oma maaga. Põlistel maainimestel polnud vaja karta, et nende tüdrukust linnadaam saab, kes peatselt oma päriskodu unustab.
Alati, kui räägime lapsepõlvest, tekib imelik klomp kurku. Raske on sellest rääkida teistele – kisud nagu tükke oma südame küljest, teadmata, kas sind mõistetakse või ei.
Küllap tundis nii ka Irma Teos, kui palusin tal rääkida oma lapsepõlvest. Ent tema vähestest südamest kistud sõnadest piisas – tähtsama oli ta ära öelnud.

TEOORIA JA PRAKTIKA
Noor inimene läks EPA-sse, tundes et keskharidusest jääb väheseks. Ta sai sisse, kuid zootehnikuna end ette kujutada esimese aasta jooksul küll ei osanud. Ainuke soov oli tegelda hobustega. Selle nimel sai parajal määral teooriat sisse ahmitud ja kõvasti ratsasporti tehtud.
Aasta sai läbi ja noor inimene saadeti praktikale sealauta. Pettumus? Kindlasti. Noor inimene aga polnud viriseja tüüp, vaid tegi seda, mida vaja. Sai sealaudapraktika läbi, siis võttis noor inimene teooriat märksa teadlikumalt, nagu tulevane zootehnik, kelle vastutada kõik majandi loomad. Siis tuli kõvade kaantega diplom ja palju-palju lilli. Saadud lilled ei jõudnud veel närtsida, kui noor inimene tuttava sealaudaga majandis kõvade kaantega diplomisahtli kaugemasse nurka lükkas ja teooriat eluga ühele kursile viima hakkas.

TÖÖ JA PUHKUS
Irma Teose jutust: ”Tööpäev algab tavaliselt kell kuus hommikul. Siin püüan mõned eelmisest päevast jäänud pakilisemad küsimused ära lahendada. Kella seitsmeks olen kontoris, kus iga tööpäeva alguses peavad spetsialistid väikese nõupidamise. Kella kaheksast võtan vastu jutulesoovijaid. Inimesed käivad minuga sel kellaajal oma isiklikke muresid jagamas. Eks põhimureks ole ka neil söödamured. Poole üheksast algab üks suur ringisõitmine mööda kolhoosi. Selleks ajaks on teada ka päeva sõlmküsimus, mille pean õhtuks lahti harutama. Tavaliselt lõpetan poole seitsme paiku õhtul. Nii rääkis Irma Teos oma igapäevasest tööst. Ta rääkis rohkemgi veel kui kirjas – oma töömuredest ja rõõmudest, raskustest söödavarumisega ja lihaplaaniga, kuid palus, et ma nendest ei kirjutaks. „Küll me oma muredega ise toime tuleme.”
Püüan teada saada, et kas siis vaba aega ka ikka on.
„On ikka. Kui tekib selline päris vaba moment, siis pagen kohe talli hobuste juurde või hakkan aias lilli nokitsema. Väga armastan lugeda. Filme meeldib ka vaadata. Teatri jaoks aga jääb aega napiks.”

IDEAALID JA INIMESED
Tavaliselt on nii, et inimeste ideaalid on inimestest ilmatuma kauged ja kättesaamatud. Irma Teose puhul oli teistmoodi. Tema jaoks oli (pea)zootehniku ideaal üsna argipäevane, ta ei hakanud mulle epiteete üles lugema, vaid ütles kohe: selleks on Maret Aruvee, on Margit Lõokene. Miks? „Eks ikka sellepärast, et nad oskavad minust veidi paremini inimestega suhelda. Mina vahel ei suuda end vaos hoida. Samuti on nad minust läbinägelikumad ja kindlasti ka järjekindlamad.”
Ideaalidest läksime üle luust ja lihast inimeste peale. „Mulle meeldivad inimesed oma nõrkustega, kuid nõrkuseks ei tohi kunagi olla valetamine ja viinajoomine. Silmakirjatsejaid ja joodikuid ei salli.”
Lihtsalt ja selgete sõnadega ütles Irma Teos oma arvamuse inimestest. Mida veel lisada? Seda, et inimene jäägu alati inimeseks igas olukorras – aga nii ju mõtles ka Irma Teos.

EPILOOGI ASEMEL
Lamasin äsja niidetud rohus, vaatasin taevas rändavaid pilvi ja ootasin autot, mis mind Võrru viiks. Mõtted läksid jutuajamisele Irma Teosega. Kui õnnelik on see ajakirjanik, kes teeb huvitavast inimesest portreed, olin arvanud. Kuid kui raske see on. Kas ma suudan Irma Teosest kirjutada lihtsalt, siiralt ja usutavalt? Kindlasti ei suuda, ala on minu jaoks liialt kauge. Kuid kui ma natukenegi suudaksin teda kui head inimest lugejale avada, oleksin õnnelik.

ENNO TAMMER