Huh, päris jube lugu

Kolhoosi Elu 12. august 1958
Hingetult, osavõtmatult...
“Võidulipu” kolhoosi traktoristi V. Rõõmu tunneb kogu kolhoos tubli tööinimesena. Veel palju laiemalt teatakse teda kui pillimeest – kandlemängijat. Ent mitte tema tööst ja vabadest tundidest ei tahtnud me siinkohal rääkida...
V. Rõõm tuli ise ühel päeval toimetusse ja jutustas ühe loo kivise südamega, hingetult ja osavõtmatult töötavast inimesest, kes omab arsti diplomit. See juhtus nii...

5. märtsil töötasin heinajahaumasinal. Otse töö lõpul juhtus õnnetus. Lasksin sõrme masina vahele. Masin saadi küll peatada, kuid sõrm oli siiski tõsiselt vigastatud. Kiirustasin kohe Urvaste arstijaoskonda. Sain ka arst Kaljase kätte.
See tilgutas paar tilka vesinikülihapendit haavale, sidus kinni ja lausus:
“Tjah, ega sellest sõrmest vist enam asja ei saa... See tuleb nagunii maha võtta... Tulge teinekord tagasi, siis vaatame!”
Kohkusin väga. Kas tõesti asi on nii hull?
“Aga te ei puhastanudk ihaava korralikult. Sinna jäid ju suured heinapebred sisse...”
“Mis? Kas teie kavatsete mind õpetada? Ärge segage vahele, kui teid ravitakse!”
Arsti kuri hääl tõrjus kõik mu püüded protesteerida sellise kohtlemise vastu. Jäin vait.
Kodus katsusin abikaasaga naabritelt hangitud vahenditega vigastusi puhastada. Kogu öö ei saanud ma valu tõttu magada. Hommikul varakult sõitsin hobusega linna. Alles siin sain abi. Selgus, et sõrme on võimalik päästa. Kirurg sm. Tärn parandas vigastatud luu ja õmbles haava korralikult kinni. Seda oleks pidanud minu arvates teha oskama ka Urvaste arst.
Üle kahe kuu olin sinisel lehel. Ei saanud töötada. Algul kartsin, et võib-olla sõrm jääb siiski kangeks. Nüüd on aga päris kindel, et see hakkab endiselt liikuma. Võin jälle masinat juhtida ja varsti saan kindlasti kannelt mängida.”

Miks me selle loo oma lugejatele jutustasime? Aga selleks, et selliseid juhtumeid enam ei esineks, et üksikud oma õilsasse kutsealasse käsitöölisena suhtuvad ametnikud ei tumestaks meie ausate tervishoiutöötajate head nime.