Koolitund raadio teel!!!!

Võru Teataja 30. november 1929
Moodne tund Kuldre algkoolis
Koolitund ilma õpetajata, telefoni ja valjuhääldaja kaudu
Laupäeval, 23. novembril viibis Uue-Antsla Kuldre algkooli kolmas klass ekskursioonil Uue-Antsla kollektiivkeskjaamas, kus tutvuneti telefoni aparaadiga ja selle ümberkäimisega. Kuna ümbruses tihe telefonivõrk, siis oli õpilastel hää võimalus üksteisega rääkida traadi teel. Imetleti elektri imetegevat jõudu.
Õpilaste üllatusele pani aga krooni pähe järgmine esmaspäev, mil õpetaja klassi tulemata jäi. Selle asemel oli klassis lauale asetatud traatide rägastikus imelik aparaat, mille ligiduses kaks suurt toru.
Tunni alguses, kui õpilased parajasti õpetajat ootasid, kostsid äkki seinale kinnitatud torust valjud sõnad: „Hallo, hallo - siin räägib õpetaja Melts. Algab järgmine üldõpetuse tund ainel – telefon. Palun püsti tõusta. Kõigil, kõigil…” Õpilased tõusevad kui elektrist tõugatud. „Väga ilus. Istuda”.
Üllatusest toibudes, järgneb kohe elav vestlemine raadiost, telefonist, elektrist õpilaste ning seinal asuva toru vahel, milles õpilased oma õpetaja hääle selgesti tundsid. Isegi kaugele klassi nurka kostuvad valjult ja selgesti saladusliku toru vastused õpilaste küsimustele, mida viimased, igaüks oma kohalt, esitavad. Ei ühtki viga jäta parandamata kontroll lugemisel, ei üheski numbris lase eksida arvutamisel. Õpilased laulavad. Hääl seinalt laulab teist häält kaasa, annab neil õige tooni laulu alul. Haaratud iseäralisest salapärasest mõjutusest, lauldakse veel üksikul ja kogu klassiga omi paremaid laule. Tund möödub haruldase elavusega, kuid eeskujuliku distsipliini all õpetajata klassis.
Lõpuks küsivad lapsed: „Meie siin võime liikuda ja vabalt küsida ning kuulda igast toa nurgast. Kus viibite aga teie ja kas teie samuti võite teha?” Hääl vastu: „Istun omas korteris (õpet. M. korter asub vallamajas, mis koolimajast 75 meetrit eemal) mõnusalt laua ääres kohvitassi juures, mis hommikul ajapuudusel joomata jäi. Võin samuti vabalt liikuda ja rääkida, kust toa nurgast tahes, sest minu laual on samasugune aparaat ja torud (mikrofonid ja telefon) seinal nagu teil klassiski. Aha. Ma kuulen, et kell kõliseb vahetunnile. Tuleb lahkuda valjuhääldajast ja katkestada vool, et anda puhkust patareidele. Kuid veel. Me lahkumise laul, mida laulsime kevadel, lahkumise puhul.” Kaks õpilast laulavad „Aeg kaob kiirelt…” „Ja aeg kaob kiirelt,” jatkab hääl, „ja ligemale jõuab aeg, mil ka teie minu vanuseks saate ja siis praegustest sõpradest näete vaid kurba und, kuid siis on teadus kindlasti niikaugele jõudnud, et omate, võib-olla mitmedki omas kodus samasuguse aparaadi, milles me ainult ei kuule üksteist, vaid ka näeme; tuletagem aga neil mõnulemiste hetkedel meelde tänase päeva käesolevat tundi… Tund on lõppenud. Palun püsti tõusta.”
Kõlab õige vali pii-pi-piii, mis tungib nähtavasti läbi kolme toa seina õpetajate tuppa, sest kohe ilmub teine õpetaja, kes väikse naksuga katkestab klassi laual oleva aparaadi voolu ning äsja nii elav ja tundelik paberi toru seinal naela otsas vaikib – jääb tummaks. Õpilased liiguvad aukartuses mööda temast – särasilmil ja õhetavate nägudega.
Sarnast asja võib ainult praegusel ajal juhtuda ja on vist esimene katse koolis.