Nalja kah!

Kodu 6. juuni 1939
Rahvanalja.
Vanasti oli Urvastes väga vali hingekarjane, kes kirikus jutlust alustas alati sõnadega: „Teie saatanasulased …“ Ka valvas ta hoolega selle järele, et maksud temale oleksid õigeaegselt ja kuhjaga tasutud, ja et ta omandusest midagi hukka ei saaks.
Ühel kuumal suvisel päeval ei jõudnud aga naabritalu karjapoiss kiusatusele vastu panna, - jättis loomad omapead ja läks üle tee pastori heinamaal jooksvasse jõkke suplema. Tüki aja pärast nägi ta küll, et loomad olid tulnud ka üle tee ja sõid nüüd pastori heinamaal, kuid suplemine oli nii mõnus, et ta ei viitsinud neid ära ajama minna.
Korraga nägi poiss, et teed mööda tuli sõites õpetajahärra. Hilja oli minna nüüd loomi ajama, nüüd tuli vaadata, et ise terve nahaga pääseks. Poiss, alasti, hüppas musta sõnni selga, hoidis tollel sarvedest kinni ja ajas jalad taeva poole, et sellega raskendada tema äratundmist. Sõnn pistis jooksma aga kõrvuti õpetajahärra kalessiga.
Õpetajahärra unustas hirmuga, et kutsar on ainult pärisori ja hingeldas, „Juhan, kas sina ka näed, kas näed?“ „Näen, aulik õpetajahärra,“ vastas Juhan. „Kihuta, Juhan, päästa mind saatana küüsist!“ Järgmisel pühapäeval alustas hingekarjane jutlust: „Armas kogudus, maailm on hukas, vanakurat sõidab juba maa peal jäära seljas ringi.“