Rändaja Urvastes

Võru Teataja 13. aprill 1929

Vist on Urvaste kiriku ümbrus suvel üks ilusamaid kohti – eriti see ürgorg oma soppide ja äkiliste kallastega, aga nüüd, kevadel, näib see kihelkonna tsentrum küll väga lage. Kirikumäelt orgu sõites peab hoidma paremat kätt ja sõidukit pidurdama. Kui seda kõike tegin, siis oli palju aega mõelda noile igavestele sekeldustele, mis oli selle mäe mahakaevamisega omalajal seotud. Ja! Sekeldusi on Urvastes ikka olnud.
“Urvastes ei ole ühtmeelt”! kaebavad kohalikud inimesed. Urvastes ei ole vaimlist ega majanduslikku keskpunkti! Kiriku juures on nii vaikne ja tühi! Kirik ise, auväärt vana gooti ehitis, on kaetud osalt kivi, osalt laastu katusega, osalt seinad sikatuuritud, osalt nagu valla magasiaidal. – Ei ole kätt, kes suudaks inimesi ühendada oma pühakodagi korraldama. Veel armetum on surnuaed. See ei olegi aed, sest pole sääl ümber aeda, ega kraavigi. Sissekäigu juures on kunagi isegi mingisugune värav olnud – ka see on lagunenud. Surnuaial mitmed varemed – kõik ikka lagunenud ja lagunenud! Kunagi lugesin lehest, et igal kevadel künnavad sead ka teist. Sellane on rahupaik, mille eest mujal ilmas igal pool hoolt kantakse. Võtke no või pisitillukene Kähri veneusu kalmistukenegi, kuhu aasta kestel vaevalt üks ehk kaks kooljat asetatakse, isegi see on korras, kuid Urvaste suur kogudus ei suuda oma ilusas maastikus asuvat kalmistut korraldada. Puudub ju üksmeel...
Puudub kihelkonna vaimline keskpunkt. Antsla alev võiks seda olla, aga igaüks teab, kuidas tollesinasega lugu: aleviku kuldne noorus on üpris muudest asjadest “sisse võetud” kuna haritlaskonda huvitab eeskätt poliitika ja nii see läheb. Antsla vaimlised üritused ähvarduvad lähemas tulevikus täiesti atrofeeruda. Ja, atrofeeruda! Ja atrofeerugu! Eks me siis mata nad ilusasti sinna lagunenud kalmistule. – Valdadel on omi keskkohakesi, kitsama ringi jaoks. Nii on Kuldre Uue-Antsla jaoks. Tänu hoolsatele tegelastele, on ta võitnud kaunis laialdase kuulsuse. Siis kirjutatakse ka sest “Siiriusest”, mis olevat otse kui lõõmav tõrvik kesk valda. maja ehitanud noored ja esimesel pühal õnnistatud. Ma tahtsin ka toda kunstikoda vaatama minna, küsisin mitmelt kohalikult vastutulijalt, et kus on too “Siiriuse” seltsimaja. Nemad teps ei teadnud. Küsisin ühelt rahvavalgustajalt - tema ka ei teadnud. Ja nii mul jäigi teadmata ja nägemata too suur-maja.
Urvastel on veel üks suur miinus, et kiriku ümbrus, mis geograafiliselt kihelkonna keskpunkt, pole ühtlasi ka majanduslik keskus. Üks pood vist oli – kui oli seegi. Urvaste vallamaja on kaugel, mõis kaugel, alev mujal ja nii ei koonda miski asi Urvaste rahvast.
Kärgula vald koondub oma Sulbi “linna” ümber, Sõmerpalu Osola, Jerusalema ja Jeeriku ümber.

Vaabina elab ise oma ette.

Linnamäe on jagunenud mitme vahele, kes sõbrustab Vaabina, kes Sulbiga – Urvastega pole kellelgi tegemist... Ning see on kurb.
Aga üksikuid talusid näeb tee ääres väga ilusaid, raadio ja puha... Urvaste meiereigi paistab kaugele, nagu mõni väike viinavabrik. – Uhkelt seisavad veel püsti Kärgula, Sõmerpalu, Urvaste, Uue-Antsla härrastemajad, välispidi suured ja võimsad, aga seest – no sinna ei ole rändajal asja...
Kuid kõik need endised väärtused on hävinemise teel. Hävinevad põlised metsadki. Ei ole veel kunagi oma pika eluaja kestel näinud nii suurt palkide virna nagu on tänavu Kärgula mõisa juures, Võhandu kaldale välja veetud. Need on see mets, mis endisele mõisaomanikule vabaks antud. Säält lähevad paljud jää sulades Võrru ja säält välisturgudele.
Milline elukord varemetele asub – seda ehk näeme, aga milline mets kännustikkude asemele kasvab – seda võib olla ei näe enam.
Kuid – kõige pääle tuleb öelda lõppude-lõpuks ühe vana koolmeistri sõnadega: vet ta um, mis ta um!
Ed. Orvuni