Reportaaž sotsialistlikust õitsengust

8. detsember 1959
REPORTAAž
KULDRE KOLHOOSI ARGIPÄEV
Veel mitu tundi lükkavad tuisusel maanteel autode valgusvihud enda ees pimedust, kui Kuldre kolhoosi majade akendes süttivad esimesed tuled. Tänavu on mulluste suitsevate petrooleumilampide asemele tulnud elektrivalgus.
Talv tõi põldudele vaikuse, vili on aitades, kombainipõhk koos ja lagedal väljal võib nüüd tuul vabalt ringi uidata kuni kevadeni. Oleks nagu aeg hinge tõmmata, aga ühismajapidamise suured tööd täidavad ka talvise argipäeva askeldamisega.
Baromeetri osuti kolhoosi kontori seinal läheneb visalt, aga järjekindlalt muutliku ja sajuse ilma poole. Kui kolhoosi esimees hommikul kontorisse brigadiridele ja autojuhtidele tööd tuleb jagama, kaldub jutt kohe sellele. Enne suurt lund tuleb teha veel nii mõndagi: palgid tahavad laudadeks lõikamist, seemnevili väikestest aitadest keskusesse kokku vedada, et seal see korralikult külviks ette valmistada ja palju teisi töid ootab ees.
Päev algab…
2. põllundusbrigaadi brigadir-agronoomi Endla Maaritsat üles leida, eriti hommikul, on raske ülesanne. Kord on ta tööd korraldamas põhuvedajate, kord turbapurustajate juures. Kelle käest ka ei küsi, igaüks ütleb:
„Ta on meil tubli, jõuab igale poole. Ikka õppinud inimene, mullu lõpetas Antsla Põllumajandustehnikumi. Pole enam seda häda kui vana brigadiriga: see juhtus vahest pudeli poole vaatama, tööd juhatamata jättes. Kuid ega tema meil ainus õppinud inimene ole. Meil on kõik põllundusbrigadirid põllumajandusliku eriharidusega.”
Elu on edasi läinud. Polegi ammu, kui rajoonis olid ainult mõned agronoomid ja zootehnikud, kes sõitsid ringi, vaatasid ühele ja teisele poole, aga tarvilikud tarkused põlluni ei jõudnud.
Kohtame sm. Maaritsat linamurdjate juures. See on praegu üks peamistest töödest. Linaluud prõksuvad masinas, millel töötab Kristjan Taal. Naisperel, Amanda Andersool ja teistel on tegemist linade sirutamisega.
Palju läheb enne tööd, kui linad jõuavad vabrikuni. Realiseeritud on juba 35 protsenti saagist. Aga raha tuleb ja mida rohkem raha, seda paremini elatakse kolhoosiperedes.
Nii, töödes ja toimetustes, kalduvad kellaosutid üle lõunatunni.
Meistrimehed mõtlevad kevadele
Selleks on õige aeg. Mullu sai valmis kolhoosi remonditöökoda. Nüüd aetakse läbi peaaegu ilma remondi-tehnikajaama abita. Vaja teda polegi, sest remonditöökoda saab täienduseks veel keevitusagregaadi ja mõned muud vajalikud riistad, tehakse igasugune remont kolhoosis endas ära.
Praegu kostab töökojast mutrivõtmete kolksatusi. Kommunistliku noore Ülo Urbaniku DT-54 on peaaegu n.ö. „pulkadeks võetud”. Tema käte ja Tõnu Kiviranna abiga saab masin jälle hulga nooremaks. Järge ootavad teised traktorid. Kevad on praegu veel küll kaugel, aga ta ei tule väikeste nõuetega. Neid suudab täita ainult terve talve töövaevaga.
Õhtud lähevad huvitavamaks
Kolhoosi rahvamaja hakati ehitama paar aastat tagasi. Aluseks said kodanluse võimuaastail tegutsenud rahvamaja müüri jäänused. Siia, endise magasiaida sünge, maakividest 70 sentimeetri paksuste seintega hoone asemele kerkis uus, avarate akendega maja. Kõiki on siin arvestatud: isetegevuslasi ja poolpaikkino kaheksa seansiga nädalas, külaliskollektiive ja lõbusa jalakeerutuse vajadust.
Kolhoosi isetegevuslased ei leppinud, et vahepeal ehitus rahapuuduse pärast seisma jäi. Näitering ja rahvatantsijad harjutasid ka poolvalmis majas. Äsja lõppes tantsukursus. Uus aasta aga võetakse siin vastu kolhoosipeol, täiesti korras majas. Ehitusmehed Nikolai Tammoja, Jaan Kõiv, Artur Saag ja Väino Lindsaar teevad selleks kõik.
Õhtud lähevad huvitavamaks… Kolhoosiperedes loetakse ajalehti ja raamatuid, kuulatakse raadiot, käiakse rändkino etendustel. Kolhoosi argipäev ja –õhtu pole enam endine.
T. TALVAR